Meie luuletus

V I K E R K A A R

Uno Sikemäe

Vikerkaar siin toetus viivuks maha
meie lasteaia akna taha
tuli siia kuulutama äikest,
ennast peegeldama vastu päikest.

Mururada tema all sai märjaks,
ise jäi ta pilve peale pärjaks.
Vihmapiisad uhkes ilurivis
võlurite loodud kalliskivis.

Mitmest värvitoonist püsis koos ta
lõbus oli tema poole joosta.
Vikerkaare alla minna püüti,
värvidele hellitusi hüüti.

Lapsed tahtsid ilu imetleda,
oma käega teda puudutada .
Vikerkaart ei saadud võtta pihku,
nii ta joonistati pildivihku.

Lasteaia aeg kord lõpeb ära,
aga lõbus taevavärvi sära
ilmuda võib uuesti su ette,
päiksekiir kui langeb vihmavette.

Comments are closed